ÕNNISTATUD LAPS

Poolõed Erika, Laura ja Molly veetsid kunagi kõik suved koos isaga kaunil Läänemere saarel Hammarsöl. Tüdrukud sõlmisid teiste suvitajatega muutlikke ja etteaimamatuid suhteid. Ühel suvel juhtus saarel aga midagi hirmsat. See jäi õdede viimaseks suveks Hammarsöl. Alles veerand sajandit hiljem pöörduvad nad saarele tagasi.

„Õnnistatud laps” viib lugeja süütunde ja lepituse, mälestuse ja unustuse vahelistele pingeväljadele, kus aimub toorest sensuaalsust ja vägivalda. Erinevad elukäigud keerutatakse kokku hapraks koosluseks, kus igaüks võib tõrjutuks või väljatõugatuks osutuda. 

„Ullmanni iseloomustab ühtviisi nii satiiriku- kui ka psühholoogianne. Ta joonistab tabavalt välja vaimuka pildi keskklassi-Oslost […] mis on nagu Virginia Woolfi romaani „Tuletorni juurde“ õrn kaja […] Algul haarav, seejärel rahutuks tegev, kohati halastamatult koomiline, pakub „Õnnistatud laps“ perekonda, ajastut ja olusid kujutades ergutavat siirust ja selgust.“

BOYD TONKIN, THE INDEPENDENT (Suurbritannia)

2008. a parimad raamatud

„„Õnnistatud lapsega“ kinnistab Linn Ullmann oma positsiooni veelgi. Ta on vaieldamatult tippklassi kirjanik.“

 HENRIETTE BACHER LIND, JYLLANDS-POSTEN (Taani)

„Meisterliku kirjaniku võib tunda ära kaante vahel olevate sõnade järgi ja nende tähendusele eksistentsiaalsetesse kuristikesse ja üles tagasi uude sõnasse ja selle tähendusse järgnedes. Teda võib tunda ära esmapilgul vaba kronoloogia järgi, mis on elegantselt põimunud kauniks mustriks. Meistri võib ära tunda selle järgi, kui ta jääb oma loo jutustamisel tagaplaanile, kui nüanssidel, vastuoludel ja vihjetel lastakse lugejat järele oodata ja alles siis õide puhkeda.“

LINA SJÖBERG, SVENSKA DAGBLADET (Rootsi)

„Linn Ullmann on üks markantsemaid hääli uuemas skandinaavia kirjanduses. Ta on andnud välja viis kriitikute hinnatud romaani, mida loetakse USA-s ja paljudes Euroopa riikides. „Halastuse“ (2002) eest anti talle Norra lugejate auhind, ta on saanud oma ajakirjanikutöö eest Kuldsule ja kogu loomingu eest Amalie Skrami preemia. Tema eelmise romaani „Kõige kallim“ (2011) vastuvõtt oli tormiline ja see figureeris mitmes nii Norras kui ka rahvusvahelises aasta parimate teoste nimekirjas, muu hulgas The New York Timesi Book Reviews ja Kirkus Reviews, ning oli The New Yorker’s Page-Turneri blogis üks James Woodi 2014. a lemmikraamatuid.“