Bruno
valmistab hõrgutisi, käib jahil, ehitab endale ise maja ja kasvatab ise toidu.
Ta korraldab oma kodulinnas St Denisʼs paraade, pidustusi ja ilutulestikke, aga
hoiab ka korda. Kohalike tennise- ja ragbiklubide tugisambana treenib ta koolilapsi.
Bruno
leiab üles kadunud koerad, kustutab tulekahjusid, registreerib sünde ja surmi
ning valvab parkimiskorralduse täitmist. Aga lisaks hoiab ta ülal keerukat
luurevõrgustikku, et üle kavaldada Euroopa Liidu bürokraate kaugel Brüsselis. Perigordi
departemangu maarahvas on sajandeid oma foie gras’d ja juuste ja vorste
teinud, ammuilma enne seda, kui keegi Euroopa Liidust kuulnudki oli, ega näe
vähimatki põhjust hakata nüüd selle eeskirjade ja määruste ees koogutama.
Peale
selle kõige püüab Bruno pätte.
Seejuures
rakendab Bruno oma isiklikku õiglusmeelt, mispeale tal küll mõnikord sandarmite,
politseiuurijate ja kauge Pariisi poliitikutega ütlemist tuleb.
Suuresti
nende St Denis’ matroonide meelehärmiks, kellel on vallalisi tütreid ning kelle
meelest on just tema linna kõige asjalikum ja võluvam vaba mees, jääb Bruno
põikpäiselt ja rahulolevalt poissmeheks. Sellest hoolimata on ta suur romantik,
kes vastassugupoolt kõrgelt hindab, kuigi vahest pisukese pelgusega. Prantsuse rahukorpuses
teenides, saadeti Bruno Sarajevo piiramise ajal Bosniasse, kus ta armus ta
õnnetult ja ülepeakaela. Sellest juhtumist pajatatakse sarja esimeses osas „Surm
Dordogne’s“.
Oma isa
Bruno ei tundnudki, ning ema, kes oli ta sünnitanud väljaspool abielu, jättis poja
titena korviga kiriku ette maha. Ristitud Benoit’ks ehk õndsaks sellesama
preestri poolt, kes ta leidis ja kiriku orbudekodusse kupatas, otsustas ta
hakata end kutsuma Brunoks niipea, kui oli selleks piisavalt vana. Kui ta ema suri,
tulid Brunole orbudekodusse järele tagasihoidlikku päritolu nõod, kes ta oma suure
suguseltsi keskel Bergeraci linnas ka üles kasvatasid. Viieteistkümneselt
siirdus noormees armee noortepataljoni. Oma kaheksateistkümnendal sünnipäeval
pani ta end kaheteistkümneks aastaks sapööride juurde kirja ning see periood
lõppes siis, kui ta oli just haavadest kosumas.
Bruno otsene ülemus on St Denis’ teenekas linnapea Gerard Mangin – riukaid täis vana poliitik, kes oli omal ajal poliitsekretäriks Jacques Chiracile, kellest hiljem sai Prantsusmaa president. Linnapea poliitilised sidemed, tema tööaeg Brüsselis Euroopa Komisjoni juures, kus ta oli Chiraci silmadeks ja kõrvadeks, ning tema lühikeseks jäänud karjäär Prantsuse senatis kulusid alati marjaks ära. Eeskätt saavutas ta seeläbi Brüsseli ja Pariisi stabiilsed toetused ja rahastuse, mis tagavad St Denis’ õitsengu ka siis, kui paljud Prantsuse maapiirkonnad virelevad.
Bruno tegemised
Parima ülevaate Bruno elust ja tegemistest saab Politseiülem Bruno kodulehelt. Sealt leiab Périgord’i piirkonna tutvustuse, Bruno toidu- ja joogisoovitusi ning loomulikult ülevaate Martin Walkeri Bruno-raamatutest.
Politseiülem
Bruno juhtumid - mida neist on arvatud?
„Meelepärane
lugejatele, kes oskavad nautida sotsiaalse mõõtmega ja alahinnatud sarmiga
müsteeriume.“ — The Wall Street Journal
„Mõeldud täpipealt Peter Mayle’i, Colin
Cotterilli and Alexander McCall Smithi fännidele.“ — BookPage
„Martin Walkeri imetoredas sarjas … tuuakse
Prantsuse külarahva ellu aeg-ajalt segadust – aga mitte üleliia.“ — The Seattle
Times
„Walker
serveerib lugejatele külluslikult üksikasjalikke kirjeldusi toitudest, mida
pakutakse taluköögis, restoranis ja külalaadal, tuues ära ka kokaraamatuväärilisi
ülestähendusi koostisosade, valmistusviisi ja kokkusobivate veinide kohta.“
—Booklist (tärni pälvinud teos)
„Martin
Walkeri Bruno-romaanid on sama maitsvad nagu tipptasemel road, mida ta
politseipealik kokku vaaritab, ning sama joovastavad kui veinid, mida ta nende
kõrvale pakub.“ — Open Letters Monthly
„Rõõmustab
lugejaid, kes naudivad oskuslikku segu keerukatest rahvusvahelistest
politseitöö nüanssidest ja idüllilise maakoha intriigidest, kuhu on segatud ka
näpuotsatäis Prantsuse veini ja kokakunsti.“ — Publishers Weekly
„Mõnus
nagu üks hiline hommikusöök.“ — The Washington Independent Review of Books
„Paganama
hea müsteerium koos köitva peategelasega ... Haruldane maiuspala.“ — The
Lincoln Journal Star
„[Walkeri
Dordogne’i] toredused – alates jõeäärsetest härrastemajadest kuni
eelajalooliste koopamaalingute ja laual aurava toiduni välja – on kõik väga
tõepärased ... Lummav.“ — The New York Times Book Review Loe artiklit Brunost, Martin Walkerist ja elust Prantsusmaal!
