Uus põnevussari, kus kuriteopaigaks on Öland
Olles üles kasvanud kuriteo eest süüdi mõistetud isa tütrena kogukondliku hukkamõistu ja kõõrdpilkude all ning kodukandist täisealiseks saanuna lahkunud, on raamatu peategelasest Hanna Dunckerist saanud Stockholmi politseis hea ülekuulaja. Pärast 16-aastast pausi peab ta naasma kodusaarele isa surmaga seonduvaid praktilisi asju korda ajama. Siis otsustabki ta naasta Ölandile, ostab saare teisele kaldale väikese maja ning asub tööle Kalmari politseis. Kuid juba esimesel tööpäeval tuleb tal asuda tegelema mõrvajuurdlusega ja ta on tagasi oma kodukülas, kust ta aastate eest põgenes.
Auhindadega pärjatud krimikirjanik Johanna Mo alustab „Öölaulikuga“ uut põnevussarja, kus kuriteopaigaks on Öland. Autor valdab osavat intriigitehnikat, kuid ei unusta kunagi ka tegelaste hingeelu ega arengut. „Öölaulik“ on paeluv ja põnev teos, mille tegevuspaik on aga karmi looduse ja sünge meeleoluga saar Stockholmi lähistel.
Autori kiri raamatupoodidele ja lugejatele
Olen alati teadnud, et kirjutan kord Ölandist, ja kui
mõte Hanna Dunckeri seeriast mulle pähe turgatas, tundsin, et õige aeg on käes.
Ma kasvasin üles mandril Kalmari linna lähedal, aga mu
vanematel oli saare idakaldal maamaja. Öland on kriminaalloole igati sobiv sündmuspaik,
sest see on inimtühi ja karge loodusega koht. Meri on alati lähedal, aga samuti
minevik, ning saar on muistiseid täis. Suurt osa saarest katab alvar,
loopealne, mis on nii kivine, et seda maad ei ole võimalik harida. Kuid saarel
on siiski ka põllud, suur salumets ja palju tillukesi mõne majaga külasid.
Esimesed kaksteist õnnelikku eluaastat veetis Hanna
Duncker Ölandi idakaldal Gårdby külas. Siis suri äkki Hanna ema ja isa käis
alla. Hanna koolilõpunädalal vahistati isa süüdistatuna mõrvas. Hanna pages
Stockholmi ja temast sai politseinik. „Öölaulik“ algab hetkest, kui Hanna on
just Ölandile tagasi kolinud, sedapuhku Kleva külla, ja alustab tööd uurijana Kalmari
politseis. Tagasi pöördub ta arusaama tõttu, et kuulub Ölandile, kuid naasmist
õhutas ka tunne, et elus edasi minekuks peab ta juhtunul sarvist haarama.
Hanna Dunckeri seeriaga tahaksin muu hulgas kirjeldada
seda, mis juhtub, kui keegi lähiringkonnast on sooritanud kuriteo. Kui olin viieteistkümneaastane,
võeti taksojuht Dusanka Petréni tapmise eest kinni kolm noormeest. Sellest
rääkisid Kalmaris peaaegu kõik, sest poisid olid pärit just sealt. Tapjad oli
värvanud naise endine abikaasa.
Ent mina mäletan kõige rohkem vaikust. Meie peres sellest
ei räägitud. Noormees, kes kaasaaitamises süüdi mõisteti ja keda ajakirjanduses
nimetati ajuks, oli mu õe poiss-sõber. Me käisime nende perekonnaga läbi. Üks
poistest töötas minuga samas kohvikus.
Algusest peale on see mu põnevuslugude kirjutamist suunanud:
mis paneb inimese tapma? Kuidas mõjub see ümberkaudsetele, nii ohvri kui ka kurjategija
omadele? Alles nüüd söandan viimati nimetatule tõeliselt lähenema hakata –
jutustades loo Hanna Dunckerist ja tema isast.
Loodan, et teid paelub Hanna Duncker ning köidavad tema
eneseotsingud (kuhu ma kuulun?) ja vastused, mis puudutavad tapmist, milles ta
isa süüdi mõisteti. Muidugi loodan ka seda, et hakkate Ölandi armastama
samavõrra kui mina.
Soojade tervitustega
Johanna Mo
