Kuniks elu e-raamat

Hendrik Groen tutvustas end oma eelmises salapäevikus „Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana”, mis on saanud menukiks paljudes Euroopa riikides, sealhulgas ka Eestis. Koos Everti ja teiste sõpradega klubist Vanad, Kuid Mitte Surnud püüab Hendrik oma viimaseid eluaastaid ühes Põhja-Amsterdami hooldekodus võimalikult meeldivaks teha. Mõnikord läheb Hendrikul raskeks pead püsti hoida. Õnneks on ta sule jälle pihku haaranud. Talle omase elegantse huumoriga võtab ta oma terava pilgu alla nii kaasasukad, direktsiooni, sõbrad kui ka vanaduspõlve üldiselt ega säästa seejuures ennastki.

Hendrik Groeni esimene päevik ilmus 2014. aastal (eesti keeles 2016). Selle suur menu – raamatul on juba tõeline fänniklubi, tõlkeõigused on omandanud 25 maad ja varsti valmib tv-sari – ning lugejate vaimustunud reageeringud innustasid teda päevikule järge kirjutama.

Lõbus ja avameelne – suure südamega lugu, see haaras mind oma eneseiroonilise huumoriga, huvitavate tegelaste ja oluliste teemadega. Igaühele, kes loodab väärikalt vananeda, on siin palju mõtteainet.

Graeme Simsion, „Naiseotsingu” ja „Adam Sharpi parimad palad” autor

Teisipäev, 7. aprill

Kui Evertilt eile küsisin, mis talle minu juures meeldib, muutus ta ilme juurdlevaks.

„Tjahh... Sinu siiras tähelepanu ja osavõtlikkus inimeste suh­tes,” ütles ta viimaks pärast pikka pausi. See polnudki nii paha.

„Ja mis sulle ei meeldi?”

Selleks vastuseks polnud Evertil palju aega vaja. „Et sa oled mõnikord selline võimatult vilets tossikesest kelgunöör.”

Põmaki. Mina veel mõtlesin, et olen ses suhtes edusamme teinud.

„Aga minu halvimad ja parimad omadused?” küsis Evert.

„Sa oled üks igavesti kasimata suuga vanamees, kes teistest hoolib.”

Seejärel jõime oma nõrkuste terviseks.

Esmaspäev, 10. august

Ma ärkasin väsinult. Istusin natuke voodiveerel ja heitsin uuesti pikali. Täna oli selline päev, nagu lohistaks enda järel kotitäit liiva. Lõpuks tõusin üles, sest Antoine tuli küsima, kuhu ma jäin.

Sellistel hetkedel päästavad sõbrad, kes annavad sulle müksu ribidesse, et öelda: ära hädalda! Mõnel teisel päeval on vastupidi. Siis tuleb ise kedagi teist utsitada ja aidata tal päev mööda saata. Üksinda inimene ennast päästa ei saa. Ta muutub passiivseks ja ajab end järjest harvemini oma aknaaluselt toolilt püsti. On surnud juba enne, kui päriselt ära sureb. Selle eest tuleb üksteist kaitsta. Klubi Vanad, Kuid Mitte Surnud ongi just selleks mõel­dud. Kõlab veidi pateetiliselt, kuid tõsi mis tõsi.