KIRJAILM KASTEPIISAS

Kaks romaanivõistlust (1994, 1998) võitnud ja 2000. aasta Eduard Vilde kirjanduspreemia pälvinud autori üheksanda raamatu, romaani „Kirjailm kastepiisas” peategelane, argiasjades saamatu kirjanik püüab leida kirjastajat oma uuele teosele. Avaldamine aga pole kaugeltki lihtne – Eestis on murrangulised ajad, vana kirjastamissüsteem variseb, uus pole veel jalgu alla saanud. Kogu selle kaose keskel püüab eluvõõras, kuid visa autor leida kirjastamisvõimalust. Nende otsingute käigus avaneb lugeja ees pöörane kaleidoskoop värvikatest kõrvaltegelastest, ühiskondlikud mullistused kõige fooniks.

See on õige subjektiivne pilk 1980ndatest kuni viimaste aastateni Eesti kirjanduselus sündinule: kuidas üha määravamaks saab väline – reklaam, turundus, näivus. 

------

Romaani peategelaseks on kirjanik, kes kannatab psüühikahäire, kahestunud isiksuse sündroomi all, s.t temas eksisteerib kaks täiesti erinevat isiksust. Ektorina on ta seltskondlik, saab inimestega hästi läbi. Inti pool on neurootiline, endassetõmbunud muretseja, argiasjades saamatu. Omavahel suhelda saavad nad vaid abikaasa Hello vahendusel.

Algul kirjutab peategelane oma mõlemas seisundis ühte ja sama romaani, kuid mida üks pool on kirjutanud, seda peab teine kõlbmatuks, teeb ümber, tõmbab maha. Töö ei edene, kuid ühe raamatu on nad sedaviisi kirjutanud ja avaldadagi suutnud.

Ajapikku kaugenevad Ektori ja Inti pool teineteisest ja hakkavad kumbki kirjutama iseseisvalt. Ektori pool sukeldub täiesti uue romaani kirjutamisse ja jätab kõik nende teise ühise raamatu avaldamisega seotu Inti poole hooleks. Avaldamine aga pole kaugeltki lihtne – Eestis on murrangulised ajad, üheksakümnendate algus, vana kirjastamissüsteem variseb, uus pole veel jalgu alla saanud. Kogu selle kaose keskel püüab saamatu, kuid visa autor leida kirjastajat. Nende otsingute käigus avaneb lugeja ees pöörane kaleidoskoop kõrvaltegelastest, kelle puhul on enamik prototüüpe selgesti äratuntavad.

Kui see raamat lõpuks kaante vahele saab, jätkub samasugune tants järgmistegi käsikirjadega – ja nii läbi kahekümne viie aasta. Kuigi kirjastamisolud edenevad, muutub kirjanduselus üha määravamaks mitte teoste sisuline väärtus, vaid väline – reklaam, turundus, näivus. Kogu selles virvarris püüab autor ellu jääda ja ennast kirjanikuna teostada.