Ja taamal laulavad metsad

Kaljuseljakud Jomfrudali sügaviku kohal sinasid kaugenevate joontena sügisõhtu külmniiskes õhus. Nende taga oli taevas nagu leegitsev tuli vere varjundiga seal, kus päike vajus. Äärmisel kaljul seisis karu, tume nagu mägi, ning nuhutas alla lausmaa poole, kus udu lebas järvekeste ja orgude kohal.

See sümboolne looduspildike on taustaks triloogias kujutatud dramaatilistele sündmustele suures metsatalus, peategelaste võitlusele iseenda ja kaasinimestega, mis on ikka karmi, kuid suurejoonelise loodusega seotud.

Trygve Gulbransseni suguvõsasaaga kujutab üksildase, kuid vägeva ja jõuka Bjørndali mägitalu valitseva perekonna elu 18. sajandi Norras kahe põlvkonna vältel. Õitsvale järjele jõudnud Bjørndalist ja selle pererahvast on aja jooksul sõltuvusse sattunud paljude ümberkaudsete talude saatus, kuid raha võim ei too ei õnne ega hingerahu. Inimsuhted kujunevad keeruliseks nii ümbruskonna inimestega kui ka pereliikmete vahel.

Raamatust tulvab vastu karget põhjamaist romantikat – talvised saanisõidud tõrvikute valgel, vanamoeliselt külluslikud jõuluõhtud, karujahid, vaoshoitud ja enesesse peidetud armastus mehe ja naise vahel. See on meeliköitev ja kütkestab lugejat, pakkudes vaheldust rahutu argielu banaalsusele.

Oma tegelaste saatust jälgides ütleb autor, et õnn on püsimatu külaline inimeste elus, keegi ei tea, millal ta tuleb, keegi ei tea, millal ta läheb. Triloogias kerkib selgelt esile autori kreedo: südameheadus on kõrgem kui kõik muud inimlikud väärtused ja tähendab kaasinimese teenimist kuni eneseohverdamiseni.

Peamiselt ärimehe ja ajakirjanikuna tegutsenud Trygve Gulbransseni (1894–1962) esikromaan „Ja taamal laulavad metsad“ ilmus 1933. aastal, aastaste vahedega järgnesid „Tuuled puhuvad Vaimudemäelt“ ja „Ei lähe kõrvalteed“. Bjørndali-triloogia, millega Gulbranssen end Norra kirjanduse ajalukku kirjutas, jäi tema ainsaks teoseks.