KOLONELILE EI KIRJUTA KEEGI

Reeded on teistsugused – igal teisel päeval nädalas peavad kolonel ja tema haigevõitu naine pidevat võitlust vaesuse ja üksluisuse vastu, kaapides kokku oma sääste toidu ja ravimite tarbeks, mis hoiavad neid elus. Aga reedeti tuleb postiljon ja see saadab põgusa lootuselaine läbi koloneli vananeva südame.

Viisteist aastat on ta jälginud postipaadi saabumist sadamasse, lootes, et talle ulatatakse ümbrik sõjaveteranipensioniga, mida talle lubati aastate eest. Kuni ta ootab oma raha, on tema lootus seotud võitluskuke ja eelseisva kukevõitluse hooajaga. Aga seni tuleb lindu – nagu ka koloneli ja tema abikaasat – kuidagi elus hoida ...

Sellest väikese inimese loost, kes ihuüksi seisab oma väärikuse eest, saab maailmas valitseva üksinduse, omavoli ja absurdi ületamise lugu.

Usun, et see on kahtlemata minu parim raamat. Enamgi veel, ja ilma naljata, pidin kirjutama „Sada aastat üksildust“ selleks, et loetaks romaani „Kolonelile ei kirjuta keegi“.

Gabriel García Márquez