Arutu armastus

Kahe maailmasõja vahelises moderniseeruvas Jaapanis kohtuvad läänestumist toetav pintsaklipslane Jōji ja eksootilise, peaaegu lääneliku välimusega teismeline ettekandja Naomi. Jōji võtab nõuks teha Naomist imetlusväärne ja läänelikult modernne naine. Tüdruk läheb ideega kaasa ja nii saab alguse nende kummaline kooselu. Mees hellitab ja kasvatab Naomit justkui puurilindu. Moodsale ajale kohaselt õpib tütarlaps inglise keelt, muusikat ja tantsu, kuid tema õpihimu kaob kiiresti ning mehel tuleb tõdeda, et tema kallis aare polegi nii intelligentne, kui ta oli arvanud. Pettumus annab aga teed teistsugusele rõõmule: nooreks naiseks sirgudes muutub Naomi füüsiliselt üha võluvamaks ning Jōji märkab ja naudib seda. Ent oma võlu tajub ka Naomi ise – see teadmine muudab ta tujukaks, isepäiseks ja iharaks nooreks naiseks, kes ei jäta kunagi kasutamata võimalust meest petta ja alandada. Kui Jōji lõpuks taipab, millise kurja linnukese ta kinni on püüdnud, on juba liiga hilja kirgede sasipuntrast vabaneda ning ta allub tingimusteta kõigile kunagi vaikse ja armastusväärsena tundunud tüdruku nõudmistele ja kapriisidele. Haiglasliku kinnisideega kirest on saanud koomiliselt abitu masohhism.

*

Tanizaki Jun'ichirō (1886–1965) sündis ajal, mil 19. sajandi lõpul hoogu saanud Jaapani moderniseerumine ja Lääne mõjutuste omaksvõtt olid juba alanud ning jaapani kultuur oli muutuses. Kultuuriline muutus, mille tollane läänestumine põhjustas, peegeldub sageli ka Tanizaki loomingus. Skandaalne „Arutu armastus“ (Chijin no ai, 1924–25) on üks tema romaanidest, mis uurib lääne ja ida kultuuride kokkupõrget, tehes seda läbi erootika ja sotsiaalse nihestatuse prisma.

Pärast 1923. aasta laastavat Kantō maavärinat kolis Tanizaki Tōkyōst Kansai piirkonda, kus süvenes tema huvi Jaapani traditsioonide ja esteetika vastu. Laialt tuntud esseistlikus tekstis „Varjude ülistus“ (In'ei raisan, 1933) rõhutab Tanizaki jaapani traditsioonilise esteetika peent ja varjundirohket olemust.

1930ndatel hakkas Tanizaki kaasaegsesse keelde ümber panema üht jaapani klassikalise kirjanduse suurteost, Murasaki Shikibu „Genji lugu“, millest esimene osa ilmus enne, kaks järgmist pärast teist maailmasõda. „Genji lugu“ mõjutas Tanizaki väljenduslaadi märkimisväärselt. Seda on eriti näha romaanis „Õrn lumi“ (Sasameyuki, 1943–48), kus autor kirjeldab klassikalise jaapani kirjanduse rahulikus stiilis kaasaegse maailma paratamatut mõju traditsioonilisele ühiskonnale.

Ühiskondlike muutuste kõrval uurib Tanizaki oma loomingus tähelepanelikult ka inimpsüühikat, inimsuhete dünaamikat ja moraalseid dilemmasid. Ta teeb seda häirimatult ausalt, samas piirenihutavalt, šokeerides sel moel oma teosega traditsioonilise jaapani moraaliga harjunud lugejaid. Tänapäeval kuuluvad mitmed neist kahtlemata jaapani kirjandusklassika hulka.

*

Margit Juurikas (snd 1974) on klassikalise jaapani teatri uurija, keda köidab lisaks teatrile ka jaapani kirjandus. Tõlkijana on ta eestindanud selliste nimekate jaapani autorite tekste nagu Matsuo Bashō, Mishima Yukio, Ōe Kenzaburō, Akutagawa Ryūnosuke ja Endō Shūsaku, aga ka Murakami Haruki, Arikawa Hiro jt loomingut.