ÄRA ANTUD

Amalie Skrami (1846-1905) peetakse oma aja silmapaistvaimaks naturalistiks Norra kirjanduses. “Ära antud” ilmus esimest korda 1892. aastal ning sellest sai muu hulgas naisõiguslusteemalise kirjanduse keskseid teoseid. 

„Ma tahan ju sulle ainult kõike paremat, mu kallis tütreke. Ainult kõike paremat. Ja seepärast ongi mu kohus sulle öelda, et nüüdsest on su mehel sinu üle tingimusteta õigus ja võim. Sa pead olema kuulekas ja malbe nagu talleke, vastasel juhul ei jää ta oma väikese armsa naisukesega rahule.” Nõnda räägib ema oma tütrele, kes astub seitsmeteistaastasena abielu tundmatusse, otse lastetoast abieluvoodisse, mis asub tema kaptenist mehe laeva pardal. See abielu on eos hukule määratud, kuivõrd süütuke neidis ei suuda päästa oma pahedele andunud meest. Eesootavast pulmareisist näib kujunevat mõlemale tõeks saanud õudusunenägu.